Amandus Adamson

Lapsepõlv ja koolitee

Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal Uuga-Rätsepa talus. Tema isa oli meremees, ema talu peretütar. Paraku jäi isa merel kadunuks ja ema oli edaspidi sunnitud õmblus- ja juhutöödest perele üksinda elatist teenima. Hoolimata majanduslikust kitsikusest oli Amanduse kasvukeskkond – talu looduslikult kaunis kohas mere rannal, kõrge paekallas ja iga ilmaga muutuv meri selle all – ideaalne tõukejõud kunstilembelisele lapsele. Tulevane skulptor alustas oma loominguga juba väga varakult, nikerdades sadamakail istudes puidust laevakesi. Seitsmeaastaselt algas noore Amanduse koolitee Tallinnas Toom-Vaestekoolis, mis oli ühtlasi lastekoduks. Koolis märkas tema annet õpetaja Bergmann, kes vabastas poisi majapidamis- ja aiatöödest, kinkis talle väljalõikamisnoa ja andis koguni võimaluse oma töid ühes Tallinna kunstikaupluses müüa. See oli esimene suurem tunnustus tulevase kujuri kunstihuvile. Seeläbi suutis noor Adamson end ka juba ülal pidada ning asus edasi õppima Tallinna kreiskooli. Amandus Adamson oli oma kutsevalikus juba varakult kindel ja täis otsustavust astuda Peterburi Kunstide Akadeemiasse, et temast saaks kujur. Et lastekoduelu talle eriti meelt mööda ei olnud ja et igatsus pealinna kunstikooli järele aina kasvas, otsustaski tulevane kunstnik 14-aastasena koolist põgeneda, Peterburi sõita ja katsetele minna. Esimene katse lõppes siiski tulutult – nooruse ja kogemuste nappuse tõttu pidi ta pettunult koju tagasi pöörduma. Koolist põgenemise eest ootas teda aga karm füüsiline karistus, mille tagajärel saatis neerukahjustus Amandus Adamsoni kogu tema edasise elu. Saadud karistus ja kooli range kord olid iseseisvale ja sihikindlale noormehele liig ning ta palus emal end koolist ära võtta.

Õpipoisi aastad ja akadeemiasse pääsemise püüded (1870-1875)

1870. aasta sügisel asus kujur ametit õppima Bergi puutöökotta Tallinnas. Järgnevaks kolmeks aastaks sai temast tisleriõpilane, mille kaudu omandas kasulikke teadmisi ja oskusi puu voolimises. Akadeemiasse sisse astumist katsetas Amandus uuesti 1873. aastal, kuid sai taaskord äraütleva vastuse. Nüüd jäi ta Peterburi ning asus elatise teenimiseks tööle Bollhageni kunstilise mööbli töökojas, mis oli spetsialiseerunud vana mööbli kopeerimisele. Hiljem siirdus ta tööle akadeemik Šutovi puunikerdusateljeesse, eesmärgiga omandada vajalikke oskusi akadeemiasse õppima saamiseks. Kuna soov kunsti tudeerima minna nüüdseks juba üsna suure kogemuste ja oskuste pagasiga kujuris aina süvenes, hakkas ta otsima uusi võimalusi oma unistuse teostamiseks. Suur tahtejõud viis Amanduse soovituskirja otsinguil koguni jalgsimatkale Riiga ja tagasi. Soovituse sai ta viimaks aga hoopis ühe mõjuka Paldiski linnakodaniku, õpetaja ja kohtuniku Karl Friedrich Kalki, käest, kellele ettevõtliku, energilise ja tuliverelise noormehe tulevikupüüded muljet avaldasid.

Peterburi Kunstide Akadeemia (1876-1879)

1875. aastal õnnestuski tal lõpuks Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele pääseda. Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal sealsamas õpinguid vabakuulajana. Temast sai tuntud skulptori, itaalia koolitusega eklektik-klassitsisti Aleksander von Bocki õpilane. Juba akadeemias huvitus Adamson tollel ajal valitsevast ja koolis üha enam mõjule pääsevast realistlikust kujutluslaadist, millele jäi truuks elu lõpuni. Teoste teemad valis ta ülikoolis õppimise ajal akadeemia tava kohaselt ja oma juhendaja eeskujul enamasti antiikmütoloogiast ja piiblist. Taaskord võitles Adamson majanduslike raskustega, kuid paistis andeka õpilasena kohe silma, võitis oma töödega mitmeid aukirju ja rahalisi autasusid ning sai üha enam eratellimusi. Nii kasvas tutvusringkond ning paranes finatsolukord. Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal, esitades lõputööks skulptuuri “Ristija Johannes”. Selle eest sai ta küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna.

Elu pärast akadeemiat Peterburis (1879-1887)

Elu pärast akadeemia lõpetamist oli võrdlemisi heal järjel ja edukas. Tellijaskond oli suur ja tööd jätkus. Modelleerida tuli arvukalt portreid, figuurikompositsioone ja dekoratiivskulptuure. Akadeemias omandatud tugevad professionaalsed oskused, head tehnilised oskused mitmesuguses materjalis töötamiseks ning suutlikkus väga kiiresti ja täpselt töötada tõid talle palju au ja kuulsust ning tellijate ring laienes koguni kõrgemate aristokraatideni välja. Alates 1886. aasta septembrist töötas Amandus Adamson mõnda aega Kunstide Edendamise Seltsi kursuste õppejõuna. Oma esimese personaalnäituse näituse avas ta 8. aprillil 1887 Peterburis. Tol ajal oli personaalnäituse korraldamine küllalt keeruline ning seetõttu oli see väga oluline sündmus noore kunstniku loomingulises tegevuses.

Enese täiendamine Pariisis (1887-1891)

Juba sama aasta mais siirdus noor ja paljulubav kunstnik Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed „Esimene piip” ja „Laine”. Sellele järgnes veel osalemine mitmetel erinevatel näitustel, mis skulptorile kuldauraha tõid, tunnustust andsid ja tuntust lisasid. Pariisis omandatud teadmised ja kogemused rikastasid ja arendasid Adamsoni loomingut, esmasjoones vormimeisterlikkuse poolest. Sel ajajärgul olid Itaalia ja Prantsusmaa skulptuuri ja kunsti alal eeskuju andvad maad, kus valitses uusbraokk oma sensuaalsuse ja meelelise ilu kujutamisega. Selle suuna oli ka Adamson omaks võtnud. Üha enam eemaldus ta Peterburi Kunstide Akadeemias omandatud klassitsismist. Tööde vorm muutus vabamaks ja maalilisemaks ega piirdunud enam ainult antiikeskujudega. Teemadering laienes allegoorilise ja olustikulise ainese suunas.

Taas Peterburis (1891-1918)

1891. aastal naases Adamson Peterburi, kus jätkas intensiivset loomingulist tegevust vabakutselise kunstnikuna. End jälle suurlinnas sisse seades, väisas ta tihti kodumaad, nii Paldiskit kui Pakri saart. Samal ajal püüdis ta siin ka oma töid tutvustada, kuid kuna tellimusi Eestis ei jagunud, tuli temalgi, nagu enamikel kunstnikest, siiski võõrsil tööd jätkata. 1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumetidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai „Russalka” Tallinnas (1902). Sellele järgnes ridamisi uusi tellimusi nii Venemaal kui Eestis. 1905. aasta revolutsioonilistest tuultest hoolimata püsis Adamson endiselt Peterburis, samal ajal kui suur seltskond eesti soost kultuuritegelasi, eesotsas Ants Laikmaaga, sealt lahkusid. Adamsonist sai 1907. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik, kelle käe all õppisid teiste seas ka Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Neil aegadel hakkas Amandus huvituma ka maalikunstist. Ta oli skulptuuris jõudnud tipptasemeni ja otsis nüüd sellele vaheldust. Hobi korras valmisid mitmed maalid põhiliselt Itaalia ja Eesti maastiku ja mere ainetel.

Naasmine Paldiskisse (1918-1929)

1918. aastaks oli tsaar Venemaal kukutatud ning maa laostunud. Amandus Adamson oli lakkamatult töötanud monumentide kallal. Tema tervis halvenes ning ta naases kodumaale – Paldiskisse. Seal pöördus ta alguses tagasi skulptuuride juurde, kuid peagi sai tellimusi uute monumentide loomiseks.1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias. Käies veel hiljemgi tihti Itaalias, tuli kunstnik siiski Paldiskisse tagasi. 26. juunil 1929. aastal varises vanameister südameataki tagajärjel kokku ja suri. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule. Amandus Adamson töötas tarmukalt viimase minutini, jättes endast maha hulgaliselt lõpetamata skulptuure.